Esimene treeningmäng

Hommik oli vaba, käisime pangas, tegime endale kontod ja hüppasime suurest supermarketist ka läbi. Söök, kerge uinak ja vaikselt hakkasimegi mängule sättima. 

Vastaseks esiliiga tiim Mougins. Kusjuures seal mängib soomlanna Jasmine Tahvanainen, kes minu esimesel aastal Soomes mängis Kangasala tiimis. Süsteem nägi välja selline, et alustame seisult 22:18 ning servija pool saab punkti nagu normaalses võrkpallis, vastuvõtja pool peab võitma servist tulnud palli kui ka treeneri antud lihtsa palli.

Kuna vastaste tiimil oli teine nurk poolvigane, siis pidi üks meie diago või nurk mängima vastastiimis. Vast kõik, kes mind vähegi tunnevad, oskavad seda pettunud Krissu näoilmet ette kujutada, kui trenks ütleb, et ma ei alusta, vaid lähen esimesena vastastiimi mängima. See natukene lohutas, et meie Argentiina temps, kes minu arust on teistest tempsidest selgelt parem, ei olnud ka nn. algkoosseisus, kuid siiski ju loodad olla esimene valik :). Esimesed paar tiiru ma eriti mängule ei suutnud keskenduda, tuju polnud absull, aga no kaua sa ikka jõuad jonnida. Sain paar head blokki ja vaikselt hakkas see õige spordimehe hing välja lööma, et davai võta kokku ennast, ongi aeg end tõestada ja koht välja teenida! Rünnak ei olnud midagi erilist, aga blokk kuidagi toimis hästi, panin head servi, kaitses pingutasin. Võitsime mitu asetust. 

Varsti läksin oma tiimi poole tagasi. Tunne läks iga minutiga aina paremaks ja mäng veeres ka ülesmäge. Sidega on meil üsna tihti veel möödarääkivus, ei leia seda päris õiget klappi, aga mängus oli see igatahes parem kui trennis. Ka vastuvõtt oli mul üsna okei. Kas nüüd kõik just nii nõrka servi lõid, aga see Molteni pall vist lendab kuidagi aeglasemalt ja ei vaju vms, ühesõnaga palju saab ülevalt vastu võtta. Tiimil üle-üldiselt minu arust koostöö sujus - mõned asetused olid väga head, mõned natukene kehvemad. Meie libero Amandine oli super, tema kõrval on nii mõnus mängida! See mulle väga meeldib meie liberode juures, et pole võimatut palli - alati minnakse ja joostakse ja üritatakse. 

Peatrenksiga koostöö sujub. Hoidsin ennast natukene vaos, ei löönud kõiki palle täie jõuga, vaid üritasin mängus hoida ja vigu vältida, aga Giulio ütles, et ma endalt natukene pingeid maha võtaks ja kui tõste vähegi kannatab, siis "otsiksin" punkti. Et kõksata oskan, aga nüüd on aeg hakata raskeid palle ka julgelt lööma. Üldiselt ega ta mingi eriline kiitja pole, aga hästi emotsionaalne. Hüppas ja kargas seal platsi kõrval, vahepeal pööritas silmi kui mingisuguse lollusega hakkama saime :D 

Lõpus tegime ühe geimi 15 punktini, mille me võitsime. Kogu õhtu koos soojendusega oli lausa 3,5h pikk, nii et ma olin ikka üsna läbi omadega. Pidime koos tiimiga sööma minema, aga kuna kell oli juba kümme läbi, siis see plaan jäi katki. Mina, Karolina, Liesbet ja Kiesha olime viimased saalis ja kuna kõhud olid jube tühjad, siis otsustasime neljakesi ikkagi kuskile välja sööma minna. Lis teadis, et üks sushi koht on kindlasti lahti, nii et sõitsimegi sinna. Ma sushifänn pole, nii et võtsin riisi koos mingisuguse balipärase kanaga. Väga nämma oli! Egas midagi, jõime ja sõime ja nautsime öist merd ja Saint-Raphaeli ja natukene enne kella üht jõudsime koju. 

Kokkuvõttes lõppes kõik ikkagi positiivselt ja võis õhtuga rahule jääda. Järgmine nädal juba tugevamast puust vastane Venelles :) 

Mu auto tuuniti ägedamaks