Pühapäeval oli vaba päev - pesime pesu, seadsime ennast korterisse sisse, lebotasin natukene basseini ääres ja pealelõunal läksime tiimikate Alexandra ja Karolinaga randa. Õhtud üleüldiselt möödusid võrkpalli EMi seltsis.
Esmaspäeva hommikul oli pallitrenn, õhtul jõusaal. Jõuksis teeme täpselt seda sama kava, mis eelmine nädal. Ma ei jõua ära oodata, millal raskemaks läheb. Ma arvan, et ma olin Rovaniemis pärast Saija tehtud soojendusharjutusi ka rohkem väsinud, kui siin pärast tervet trenni. Ühest küljest nagu arusaadav, et alustavad väga rahulikult ja tasakesi, teisest küljest peaks hooajaeelne ettevalmistus just füüsilise poole pealt raskem olema. Eks näis.
Teisipäeva hommikul oli trenn basseinis ja kuna õhtul saaliaega ei olnud, siis saime vabaks. Ilmad on nii soojad ja päikselised, nii et läksin meie basseini äärde, tõmbasin endale telefoni Duolingo äpi ja hakkasin selle prantsuse keele õppimisega vaikselt peale. Palusin klubil mulle leida mõni keelekursus ka, kus ma saaksin käima hakata. Esmaspäevast hakkabki üks tasuta kursus, aga üks abiline meie klubist läheb vaatab selle ennem üle, et sealne seltskond ja õpetaja okeid oleks. Minu arust armas, et keegi niimoodi üle kontrollib. Õhtul käisime Karolinaga pangas, et konto avada ning jalutasime mere ääres ja sadamas. Meiega liitus meie horvaatlasest temps Vlatka, kellega ma Itaalias ühes toas olin, nii et istusime ühte kohvikusse maha, tegime pilte, rääkisime juttu ja nautisime mõnusat õhtut. Loomulikult ei möödunud ringkäik kohustusliku jäätisetiiruta. Talvel siin elu vist suhteliselt rahulik ja vaikne, nii et tuleb suvest viimast võtta.
Kolmapäeval oli hommikul cardio. 15 minutit stepperil, 15 minutit rattal, 15 minutil sellel koduperenaiste masinal (jalad käivad üles-alla ja kätega edasi-tagasi) ja siis viimane 15 minutit saad valida, mis masinal teed. Joosta ei lubatud :( Õhtul oli 2,5h tunnine pallitrenn. Jälle samad asjad - kaitse, tõste, julgestamine. Kuna peatreener Giuliot ei ole, siis tuleb teha niipalju pause, sest arusaamatusi ja segadust on niipalju, et kes-kus mängib, mis süsteemiga jne. Kuskil veerand trennist lihtsalt arutletakse prantsuse keeles. Ausalt öeldes ma ei jõua ära oodata, millal peatrenks tagasi tuleb, sest ma tunnen, et need praegused trennid ei vii meie tiimi kuidagi edasi.
Täna, neljapäeval, peaksime väidetavalt hakkama hüppama ja lööma, aga trenn on kahes grupis (side, diagod, tempsid ning siis liberod ja nurgad), nii et tundub, et nurgad siiski ei hakka lööma :D Mitte et ma nüüd eriti kurb oleks, aga esimene treeningmäng on juba järgmisel kolmapäeval ja vast tuleks kasuks, kui saaks natukene sidega kokku mängida.
Nüüd natukene üldist loba:
Hetkel on meid 10. Eile tuli Argentiina temps Julieta, kes on meiega vist paar nädalat vms ja siis läheb Argentiinasse tagasi. Sain niipalju targemaks, et neil on MMi kvalifikatsioon Peruus 11.-16. oktoober, mis tähendab, et tõenäoliselt ta esimesele liigamängule ei jõuaks. Ka meie side mängib Puerto Rico koondises MMi kvalifikatsiooni, nii et nagu ma aru sain, siis hetkel üritatakse meie esimest liigamängu natukene edasi lükata. Prantsuse liigas vist on mingisugune reegel ka, et kui vähemalt kaks mängijat on koondisega, siis peab/võib/soovitatav oleks mäng ümber tõsta. USA temps Kiesha peaks jõudma lähipäevade jooksul.
Uuel hooajal kannan numbrit 2. Minu esimene valik oli number 4, aga njah, seekord läks nii. Kaks kotti, trenni- ja vabaaja riided on meil käes, aga võistlusvorm veel mitte. Kanname Panzeri vormi, nii et usun, et tulevad täitsa okeid.
Natukene esimeses postituses Prantsusmaa kohta tutvustasin Saint - Raphaeli, kui väikest kuurortlinnakest, aga tegelikult on asjad natukene keerulisemad. Nimelt, Saint-Raphael asub kohe sellise linna nagu Frejus kõrval. Kahe linna piiriks on väike sild, nii et tegelikult on linn linnas kinni. Mõlemal on oma rand ja sadam. Frejus pidi olema rohkem noortele peredele, Saint - Raphael natukene kallim ja hinnatud rikaste pensionäride seas. Frejusis on ka peaaegu kaks korda rohkem elanikke kui Saint - Raphaelis.
Meie elamisele on kõige lähemal Saint - Aygulf rand, kus on ka hotellid ja restoranid. Rohkem selline turistikas.
Saint- Raphaelis on meeste käsipalli tiim, kelle hall on kohe meie saali kõrval ja mahutab kuskil 2000 inimest ehk siis 4-5 korda rohkem kui meie kodusaal. Ma küsisin ka, et miks meie mänge seal suures sallis ei peeta, aga eks see raha ja poliitika taha jääb. Samas, kui saal on rahvast täis ja publik väljakule lähemal, siis tegelikult annab see rohkem juurde, kui see, et pooled istekohad on tühjad.
Kõige häirivam asi on see musitamine teretuseks. No mulle ei meeldi. Ebamugav. Ma tean, et pean ära harjuma ja blabla, aga no ühe eestlase jaoks on see ikka häiriv. Õnneks viimasel ajal on rahulikumaks jäänud, sest pidevalt ei astu uusi inimesi sisse enam saaliuksest, kes musi tahavad. Eks näis, mis siis saab kui mängud hakkavad.
Liiklus on praegusel ajal suhteliselt tihe. Trenni sõidame 15-20 minutit ja autosid on palju. Valgusfoore on vähe, aga see-eest on iga väikese maa tagant ringristmik. Need siin väga popid. Mootorratturid on segased - sõidavad autode vahel, kõrval, taga, ees. Palju on kitsaid teid ja tänavaid. Nicest Saint-Rapheli sõites on üsna mitu kohta, kus tuleb teemaksu maksta. Suured maanteed on mitmerealised, nii et üldiselt võis sõita 110km/h, mõnel lõigul ka 130km/h.
Hetkel vist ei oskagi miskit muud lobiseda. Kui on mingeid ideid või soove, millest võiksin kirjutada, siis kuulan huviga :) Seniks aga - Salut!
Täna, neljapäeval, peaksime väidetavalt hakkama hüppama ja lööma, aga trenn on kahes grupis (side, diagod, tempsid ning siis liberod ja nurgad), nii et tundub, et nurgad siiski ei hakka lööma :D Mitte et ma nüüd eriti kurb oleks, aga esimene treeningmäng on juba järgmisel kolmapäeval ja vast tuleks kasuks, kui saaks natukene sidega kokku mängida.
Nüüd natukene üldist loba:
Hetkel on meid 10. Eile tuli Argentiina temps Julieta, kes on meiega vist paar nädalat vms ja siis läheb Argentiinasse tagasi. Sain niipalju targemaks, et neil on MMi kvalifikatsioon Peruus 11.-16. oktoober, mis tähendab, et tõenäoliselt ta esimesele liigamängule ei jõuaks. Ka meie side mängib Puerto Rico koondises MMi kvalifikatsiooni, nii et nagu ma aru sain, siis hetkel üritatakse meie esimest liigamängu natukene edasi lükata. Prantsuse liigas vist on mingisugune reegel ka, et kui vähemalt kaks mängijat on koondisega, siis peab/võib/soovitatav oleks mäng ümber tõsta. USA temps Kiesha peaks jõudma lähipäevade jooksul.
Uuel hooajal kannan numbrit 2. Minu esimene valik oli number 4, aga njah, seekord läks nii. Kaks kotti, trenni- ja vabaaja riided on meil käes, aga võistlusvorm veel mitte. Kanname Panzeri vormi, nii et usun, et tulevad täitsa okeid.
Natukene esimeses postituses Prantsusmaa kohta tutvustasin Saint - Raphaeli, kui väikest kuurortlinnakest, aga tegelikult on asjad natukene keerulisemad. Nimelt, Saint-Raphael asub kohe sellise linna nagu Frejus kõrval. Kahe linna piiriks on väike sild, nii et tegelikult on linn linnas kinni. Mõlemal on oma rand ja sadam. Frejus pidi olema rohkem noortele peredele, Saint - Raphael natukene kallim ja hinnatud rikaste pensionäride seas. Frejusis on ka peaaegu kaks korda rohkem elanikke kui Saint - Raphaelis.
Meie elamisele on kõige lähemal Saint - Aygulf rand, kus on ka hotellid ja restoranid. Rohkem selline turistikas.
Saint- Raphaelis on meeste käsipalli tiim, kelle hall on kohe meie saali kõrval ja mahutab kuskil 2000 inimest ehk siis 4-5 korda rohkem kui meie kodusaal. Ma küsisin ka, et miks meie mänge seal suures sallis ei peeta, aga eks see raha ja poliitika taha jääb. Samas, kui saal on rahvast täis ja publik väljakule lähemal, siis tegelikult annab see rohkem juurde, kui see, et pooled istekohad on tühjad.
Kõige häirivam asi on see musitamine teretuseks. No mulle ei meeldi. Ebamugav. Ma tean, et pean ära harjuma ja blabla, aga no ühe eestlase jaoks on see ikka häiriv. Õnneks viimasel ajal on rahulikumaks jäänud, sest pidevalt ei astu uusi inimesi sisse enam saaliuksest, kes musi tahavad. Eks näis, mis siis saab kui mängud hakkavad.
Liiklus on praegusel ajal suhteliselt tihe. Trenni sõidame 15-20 minutit ja autosid on palju. Valgusfoore on vähe, aga see-eest on iga väikese maa tagant ringristmik. Need siin väga popid. Mootorratturid on segased - sõidavad autode vahel, kõrval, taga, ees. Palju on kitsaid teid ja tänavaid. Nicest Saint-Rapheli sõites on üsna mitu kohta, kus tuleb teemaksu maksta. Suured maanteed on mitmerealised, nii et üldiselt võis sõita 110km/h, mõnel lõigul ka 130km/h.
Hetkel vist ei oskagi miskit muud lobiseda. Kui on mingeid ideid või soove, millest võiksin kirjutada, siis kuulan huviga :) Seniks aga - Salut!
Comments
Post a Comment