Esimesed muljed

Minu reis algas reede hommikul kell 7:00 Tallinn - München lennuga. Minu esimene lend Nordicaga, vahelduseks tore, kui stjuardessid eesti keelt ka räägivad :) Kõik läks plaanipäraselt ja ees ootas kiire 2,5 tunnine ümberistumine Saksamaal. Tegin hommikusöögiks ühe Caesari salati ja üsna pea ootas juba lend Nicesse. Lennukist välja astudes võtsid mind vastu palmipuud ja päike. Minu kohvrid tulid muidugi viimastena (vähemalt tulid!) ning lõpuks oligi aeg vastu astuda oma uuele seiklusele! Otsisin oma nime nende kümnete paberilipikute hulgast, mis lennujaamas alati lennult tulnuid ootavad, aga ei midagi. Natukene ootamist ja ühel hetkel seisis mu kõrval Saint - Raphael volleyball kirjadega särgiga mees, kes on meie abitreener nii pallisaalis kui jõuksis. Väljas oli tõesti soe ja lämbe, higi tilkus iga liigutuse peale. Vaikselt alustasimegi sõitu Nicest Saint - Raphaeli. Päike, mäed, meri, palmid - vaikselt hakkas kohale jõudma, et ma kolin Lõuna - Prantsusmaale. 

Kuna tiimi kogunemine oli alles laupäeval, siis veetsin ühe päeva meie klubi abilise ja nn. areenmeistri Jacquesi ja tema naise juures. Jacq ise pidi ära minema, nii et esimene linnatuur oligi mul Michelle'iga. Jalutasime armsaid väikseid tänavaid mööda mere äärde, kus oli tore sadam jahtide ja paatidega, restoranid, poekesed, mõnus palmidega ääristatud rannapromenaad ja vaateratas, mis selle kõik kuidagi eriti ilusaks muutis. Jalutasime randa, kus oli (liiga) palju rahvast ja tegingi kohe esimese suplustiiru oma uues "kodutiigis" ära. Kuna eelmine öö oli väga lühike, siis ülejäänud aja lihtsalt unelesin ja pikutasin rannas. Kuskil kella 7-8 paiku jalutasime koju tagasi, käisin pesus, sõime, rääkisime Jacqiga natukene juttu ja läksin tuttu, et üsna pea oma uute tiimikaaslastega kohtuda!

Hommikul ärgates oli juba väike ärevus sees, sest ei teadnud, mis ees ootab. Kella poole 11 paiku tuligi Jacques mulle järgi ja viis mu meie kodusaali juurde, kus nägin esimest korda mängijaid ja treenereid. Saime kaks kotitäit varustust ja pidin kiirelt oma asjad ühte kohvrisse ümber pakkima, sest ees ootas nädalane laager Itaalias. Enne ärasõitu oli ühine lõuna koos mängijate ja staffiga klubi presidendi Christine juures. Kohal oli hetkel 8 mängijat, puudusid Puerto Rico side ja Argentiina temps, kes mängivad koondisega Pan Americal, prantsuse libero*, kes on koondisega Taipeis universiaadil ning USA temps, kellel on vaja vist mingid paberid korda saada. Kõik nad peaks jõudma septembri algul. Ka peatreenerit hetkel ei ole, sest Itaalia naised mängivad septembri lõpus toimuval EMi finaalturniiril ja ettevalmistuse ajal on ta meiega periooditi. 

Lõunasöök läks hästi, olgugi, et 90% ajast räägiti prantsuse keeles ja pool staffi ei räägi üldse inglise keelt. Ka kõik kohalolevad välismängijad räägivad või saavad aru prantuse keelest, nii et selles suhtes olen ma natukene nõmedas olukorras hetkel need paar nädalat. Tiimikaaslased on üldiselt kõik väga toredad ja sõbralikud. 

Et see postitus liiga pikaks ei veniks, siis jätan üldisema info ja detailid mõneks teiseks korraks ja jutustan parem kuidas Itaalias läheb. Niisiis sõitsimegi laupäeva pärastlõunal kahe klubi minibussiga Itaaliasse. Tegime peatuse Monaco lähedal, mis tekitas kange tahtmise seda paika lähemalt näha. Enamus teed kulges mägede vahel ja paljudest tunnelitest ja sildadest üle sõites. Laupäeva õhtupoolikul jõudsimegi Castellarosse. Meie peatuspaigaks sai eestlase mõistes üsna kõrgel mägedes asuv Castellaro Golf Club. Esimene õhtusöök venis 2-tunniseks ja ma tundsin ennast ikka üsna rumalana, kui ma tahtsin ainult ühe käigu tellida ja teenindaja vaatas mind suurte silmadega. Itaallased siis natukene harisid meid ja tellisime lisaks pearoale ka eelroa.

Esimene trenn oli pühapäeva hommikul kell 10. Teate küll neid rohelise kattega aiaga piiratud lagedaid spordiväljakuid, mida mägede vahel sõites näha võib. Väljas oli kuskil 27kraadi. Alustasime jooksude ja dünaamiliste venitustega (jep, Ints, tervitan!), võimlesime, mõned hüpped ja paarides harjutused keskosale. Trenn oli kuskil tunnikese käinud, kui mu enesetunne aina halvemaks läks. Pidime ühel jalal silmad kinni 30sekundit seisma ja ma lihtsalt ei suutnud - mul oli valikus kas oksendan järgmise 10 sekundi jooksul või vabatahtlikult loobun. Teine variant tundus parem, sest siis oli lootus, et ma võin õhtusesse trennipalli ikkagi minna. Jooksin ruttu oma asjade juurde, istusin maha, jõin ja võtsin ühe tiimika rätiku, mille tegin märjaks ja panin pähe. Silme eest oli kõik valge ja hägune. Üsna kiiresti hakkasin ennast uuesti inimese moodi tundma, ainult pea käis ringi, aga trenn oli minu jaoks ikkagi läbi. Suurepärane start hooajale! Super! Muidugi olid kõik mõistvad ja ei teinud sellest suurt numbrit, aga eks ikka tundsin ennast nadilt, et kohe esimeses trennis sellise põhjast tulnud blondi nõrgukese mulje jätsin. 

Õhtune trenn tõotas tulla pehmelt öeldes "huvitav", sest ees ootasid Molteni pallid, kuum saal ja mina, kes pole peaaegu kolm kuud saalivõrkpalli mänginud. Soojendus oli õnneks lihtsam kui ma arvasin ja üsna pea sai palli näppida. Ülevalt sööt oli isegi päris hea, pall läks üldiselt sinna kuhu tahtsin ja ei teinud kümmet tiiru peale, aga no alt söödaks küll nagu esimest korda... Enda arust vaikselt söödetud pall oli kuskil 10 meetrit kaugemal paigast, kuhu ta tegelikult minema pidi. Molten pidi olema natukene kergem kui Mikasa ja vastuvõtjatele harjumatum, nii et eks ma esimese trenni võin palli süüks ajada :D Üldiselt läks trenn normaalselt, kuigi palavust pärast kahte tundi enam kannatada ei jaksanud ja ootasin juba millal läbi saaks. 

Eile, esmaspäeval, oli hommikul tunnine vesivõimlemine hotelli basseinis. Midagi ebameeldivat see polnud, aga ma ei saanud mitmetest harjutustest kohe esimese korraga aru ja siis trenks pidi mind sada korda parandama. Peale trenni tegi meie ÜKE treener Andrea(mees!) minuga mõned painduvuse ja "kas-tunned-valu" testid. Pärastlõuna oli vaba, nii et läksime terve tiimiga lähedalasuvasse kuurortlinna Sanremosse. Jalutasime natukene peatänaval ringi, käisime kohvikus ja poes ning aeg oligi juba tagasi sõita ja õhtust sööma minna. 

Täna tegime esimese pallitrenni koos peatreeneriga ka juba, aga sellest juba järgmine kord ;)

                                        

*meil on tiimis ikkagi teine libero ka, prantuse koondislane Amandine Giardino, kes oli ka Portugalis MM-valikturniiril ning meie nurk Liesbet on tegelikult belglanna, mitte prantslanna, panin eelmises postituses natukene puusse, ta lihtsalt oskab hästi prantsuse keelt :)