Enne 2015.aasta suve olin Rovaniemis tegelikult käinud kaks korda - korra vanaemaga jõuluvanal külas ning teist korda Viljandi Metalli naiskonnaga WoVo vastu mängimas, kui oli veel Eesti-Soome ühisliiga. Mäletan vaid, et saal oli suur ning rahvast täis, et võitsime esimese geimi, kuid kaotasime kolm järgmist ning et kompleksil oli naljakas nimi - Santasport.
Rovaniemi mängima minna avanes mul võimalus suuresti tänu Aigor Kaibaldile, kes töötas WoVos treenerina. Sõitsimegi koos Aigoriga ühel 2015. aasta juulikuu päeval koos Soome: tema suvepuhkuselt tagasi ja mina enda oskuseid näitama. (Enne seda olin koos Nettega käinud testimas just kõrgliigasse tõusnud Tampere Mesto tiimis, kes pakkus meile mõlemale lepingut) Mäletan selgelt, kuidas ma imetlesin Rovaniemist läbi voolavat Kemijoki, mis sellel hetkel tundus nii suur ja võimas. Jõudnud Rovaniemi, viis Aigor mu vanale heale Porokatule, kus jagasin korterit Jessicaga, kellest hiljem saigi minu korterikaaslane. Jessicat teadsin põgusalt juba ka varem, sest olime mänginud Soome '96 koondise vastu, kus temal oli kanda nurgaründaja roll. Järgmisel päeval kohtusin Teemuga, kes oli hästi sõbralik ja soe juba algusest peale. Mäletan, et kõige rohkem põdesin selle üle, kas mu inglise keel on ikka 100% korrektne :D Ma ei mäleta eriti, mis trennides tegime, aga pingutasin küll kogu hingest ja juba üsna ruttu oli selge, et WoVo mind enda ridadesse soovib. Kuna valikus olid Soome neljas tiim ja just esiliigast tulnud tiim, siis otsuste tegemine ei olnud just eriti raske; ka vaatamata sellele, et Rovaniemi on 700km kaugemal kui Tampere.
Nädalake Eestis oli täis ettevalmistusi, asjade pakkimist ja kõikidele armsatele inimestele "head aega" ütlemist. Augusti keskpaigas võtsimegi ette pika autoretke Viljandist Rovaniemi. Eks natukene oli kurb ka, aga samas midagi uut ja põnevat ootas ees.
August-september olidki täis ohtralt trenne - nii palli kui jõudu. Sain tiimikate ja treeneritega üha lähedasemaks, kuigi oli ka üksildasemaid päevi. Juba üsna alguses sain tuttavaks ka armsate kasuvanemate Hedy ja Heikkiga, kuid ma poleks iial arvanud, et nad nii kalliks saavad ja et ma enamus vabad päevad veedan nende juures.
Septembri lõpus olid esimesed treeningmängud Kuusamo vastu. Mäletan kui pettunud ma olin, kui enne esimest mängu riietusruumis Teemu hõikas välja algkoosseisu ja minu nime seal ei olnud. Mind pandi algseitsmikusse alates kolmandast geimist ja tegelikult alates sellest sinna ma ka jäin.
Esimesed liigamängud olid võõrsil ja me alustasime 0:3 kaotusega OrPole. Mäng oli rabe ja närviline. Õnneks järgmisel päeval õnnestus võtta LiigaPlokilt 3:1 võit, nii et esimestest liigamängude nädalavahetusest jäi ikkagi hea emotsioon. Esimene kodumäng oli LP Kangasala vastu ja ma vist ei ole kunagi nii väga ühtegi mängu oodanud kui seda. Saalis oli (Eesti mõistes) ikka meeletult rahvast ja melu. Kirsiks tordil 3:0 võit, 23 punkti ja parima mängija auhind. Minu elu üks ägedamaid mänge kindlasti :)
Edasi kulges hooaeg nii- ja naapidi. Oli väga häid mänge, oli ärakukkumisi. Laias laastus olin oma esimese välishooaga ikkagi rahul - koht põhis, märgatav areng, eriti füüsilise poole pealt, liiga üks suurimaid punktitoojaid. Hooaega jäi varjutama kurb lõpp - põhiturniiril oli nii meil kui ka OrPol sama palju punkte, kuid neil paar võitu enam, mis võttis meilt neljanda koha ning play-offides kodusaali eelise. Enda vastaseks saime LP Kangasala, keda suutsime kodusaalis kaks korda 3:2 võita, kuid kõik võõrsil peetud mängud saime pähe, mis viis nelja parema sekka just neid. Oh seda kurbust ja pisaraid ja pettumust. Oldi ju eelmisel aastal neljandad ja loogiline samm edasi oleks olnud medal.
Veerandfinaalides saadud kaotused jäid tegelikult kripeldama ja inimesed olid kõik nii kalliks saanud, et otsustasin veel üheks aastaks Rovaniemi jääda. Nii vähe jäi poolfinaalidest puudu ning lootsin, et kui suudetakse komplekteerida vähemalt sama hea või grammi võrra parem tiim, siis ei ole üks samm kõrgemale teha probleem. Lootuseks see jäigi... Lisaks minule jäeti tiimi ainult üks välismängija ja prooviti läbi ajada soomlastega, kuid ilmselgelt kannatas võistkonna tase ka seetõttu.
Läbi hooaja kimbutasid mängijaid tervisehädad ja kergemad vigastused; samas pingilt ei olnud kelleltki abi loota. Detsember-jaanuar me muud ei teinudki, kui saime pähe, nii et üsna ruttu tuli kerge kopp ette, sest mingit lahendust ka kuskilt ei paistnud. Ma ei leidnud võrkpallis kohati enam mitte midagi positiivset. Tahtsin lihtsalt koju ära põgeneda ja pääseda nendest pidevatest ebaõnnestumistest ja kaotustest. Õnneks veebruaris läksid asjad paremaks, saime mitu head võitu tugevate tiimide üle ja asi ei tundunudki enam nii nutune. Veerandfinaalideks saime vastu Kuusamo, kes sobis meile nelja parema tiimi seast kõige paremini. Sama stsenaarium nagu eelmisel aastal - maksimaalsed viis mängu, võitsime kodusaalis, kaotasime võõrsil ja taaskord on poolfinaalis teiselpool võrku olev tiim. Samas, mingit erilist pettumust ei olnud, sest parem tiim läks edasi ja vääris seda rohkem kui meie, kes hooaja vältel mänginud väga heitlikult. Teine hooaeg tegelikult oligi mu jaoks üsna raske, sest vahet pole kas tõin 2 või 20 punkti, pähe saime ikka. Väga kehvasid mänge oli mul teisel hooajal võib-olla ainult 2-3 ja oma punktid tõin peaaegu alati ära, aga samas, kui tiimil läheb halvasti, siis on raske enda tehtud töö üle ka õnnelik olla.
Nüüd, nendele Rovaniemi aegadele tagasi vaadates püüan mõelda natukene kaugemale kui ainult võrkpall - Rovaniemi linnale, saadud sõpradele, pikkadele tundidele bussis, ilusatele talvehommikutele, esimestele virmalistele mu elus, põhjapõtradele, kõikidele kohtadele kuhu Hedy ja Heikki mind viisid jne. Ikkagi üsna tihti trennist koju jalutades, kui päike säras, taevas oli imeilus helesinine, kuused ümberringi rohelised ja igalpool lumi, mõtlesin ma, et on nii nagu selle võrkpalliga on, siin Rovaniemis on ikkagi ülivahva ja ma olen õnnelik, kuhu elu mind on toonud! Sain siit endale sõbrad ja mälestused kogu eluks!
Mis edasi? Fakt on see, et Rovaniemi ma ei jää. Nii Teemu kui ka Pasi mõistsid mu soovi edasi liikuda ja nad täielikult toetavad ja vajadusel aitavad-nõustavad mind. Loodetavasti ei jätka ma ka Soome liigas, kuid see veel 100% kindel ei ole, sest uut klubi mul veel pole. Võtan praegu asja üsna rahulikult ja keskendun koondisemängudele. Küll mu blogilugejad ka teada saavad, kui uue klubiga käed sõlmitud on. ;)
Comments
Post a Comment