WoVo - OrPo 0:3
Esimesest geimist ei mäleta ma eriti midagi. Teine oli katastroof - olime 15:1 ja 19:3 taga. Seisult 2:1 hakkas nende diago panema sellist ulmeservi, et me lihtsalt seisime ja vahtisime. Ma pole oma elus veel näinud, et mõni naine nii tugeva ja stabiilse (hüppelt) servi seeria teeb. Super! Võib-olla 2-3x elus juhtub. Tema ja Kangasala diago ongi ainukesed, kes siin liigas seda päris õiget tugevat hüppelt servi panevad. Ma olin kohati nii kade, et miks mina mängudes ei julge niimoodi seda jõuservi lüüa. Isegi kui saime palli kuskile üles, siis ei suutnud eesliin rünnakut punktiks vormistada. See oli nagu üks suur lumepall, mis aina veeres ja veeres ja me ei saanudki seda enam pidama. Terve nädala harjutasime hüppelt servi vastuvõtmist, aga see mis sealt tuli oli ikka kordades hullem. Ühesõnaga, geimi lõpus, kui mina, Heidi ja Jaz olime eesliinis, võtsime eesmärgiks, et davai 10 punni peame vähemalt saama, muidu kisub liiga piinlikuks :D Õnneks selle niru eesmärgi me ka täitsime. Kolmas geim on mul meeles väga häguselt. Kuna see teine geim tampis mu enesekindluse maa alla, eriti vastuvõtul, siis ma olin geimi keskpaigaks üks emotsioonitu zombie. Vastuvõtt oli täielik saast ja ma ei tahtnud lõpuks enam mitte ühtegi palli puutuda ja Teemu oli kuri ja Pasi oli kuri ja Jessi karjus mu peale ja ma ei läinud lõpuks enam mõnele raskemale kaitsepallile järgi ja siis sain jälle pähe ja keegi ei võtnud mind platsilt välja ka ja lõpuks kogunes seda kõike nii palju, et ma olin lihtsalt läbi omadega. Lost. Gone. Mental breakdown. Done. Tiksusin kuskil omas mullis selle mängu lõpuni. Peale mängu õnneks tulid nii tiimikad kui ka Teemu lohutama ja ma ei laskud kaua sellel negatiivsusel oma mõistust süüa. Kõigil oli pehmelt öeldes "halb päev" ja pigem keskendusime pühapäevasele Kangasala mängule. Statistikat ma ei julgenud pärast mängu vaadata, aga tuli välja, et mingi valemiga olin ikkagi tiimi parim punktitooja. Noh, tore seegi :)
Comments
Post a Comment