Pühapäeval, 18.detsembril, viisid Hedy ja Heikki mu peale mängu bussi peale. Bussipileti olin juba oktoobri lõpus ära ostnud, sest nii rong kui ka lennuk olid mitu korda kallimad ning öösel sõitmine sobis mulle kah, kuna tahtsin võimalikult ruttu koju jõuda :) Buss oli juba sõitu alustades rahvast üsna täis, nii et mu lootused Helsingini üksi istuda olid üsna väikesed, kuid mõningase näitlemisega (loe:teeskle magamist kui peatus tuleb ja laiuta) mul see siiski õnnestus. Kuskil 5-6 tundi sain magada ka, nii et hommikuks olin ma tegelikult üsna värske. Laev läks 10:30 ning poole ühe paiku olin Eestis. Issi oli õnneks sadamas vastas.
Esimesed päevad kodus olid üsna rahulikud: ostsin viimased jõulukingid, käisin juuksuris, nägin mõningaid sõpru. Kolmapäeval sõitsime uuesti Tallinnasse, pidin paaris kohas käima ning õhtul vaatasime Jan Uuspõllu "Ürgmeest". Nelli ja Miikka tulid ka kolmeks päevaks Tallinnasse puhkama, nii et saime nendega mõneks tunniks kokku kohas Kivi Paber Käärid. Kuna sügisel peale Poolast tulekut ja enne Rovaniemi minekut sain kodus olla ainult paar päeva, siis mingit toredat koosviibimist ma oma sõpradele ja klassikaaslastele teha ei saanud, nii et otsustasin 23.detsembril pidada järgi oma sünnipäeva, et oleks põhjus, miks kõik kokku kutsuda. Neljapäevane päev ja pool reedest kulgesidki sünnipäeva ettevalmistuste rütmis. Meie õhtu läks väga toredalt, olgugi, et ma enamus ajast jooksin ringi, kuid vähemalt sai kõigiga paar sõna vahetatud ja kohustuslik kalli tehtud. :)
Jõululaupäev ja 25.detsember olid küllaltki traditsioonilised. Märksõnadeks "pere", "söök" ja "jõuluvana". Sellel aastal oli ülesöömisest asi kaugel, sest lihtsalt jõulusöök ei kuulu mu lemmikute hulka. Mõnda maitsvat pastat või ribi süües oleksid kogused hoopis teised :D Nädala lõpupoole tegin paar kerget trenni kah.
26. detsembri lõunal alustasimegi sõitu Tallinna poole ja poole viiest õhtul läks laev. Ütlemata kahju oli kodust lahkuda, sest olgem ausad, sporti tehakse peamiselt ikkagi hea tunde ja emotsioonide pärast ja kui neid häid emotsioone (loe: võite) on sellel aastal napilt olnud, siis ei ole see tagasiminek kerge. Tagasi Rovaniemi sõitsin rongiga, millest kujunes üks põrguteekond: rong oli pilgeni rahvast täis, mu kohver läks katki, tuled põlesid terve öö, rongi vett ei tohtinud juua, mõnusat magamisasendit oli võimatu leida nii et ma magasin max 2-3 tundi. Õnneks oli meil teisipäeval üks iseseisev jõusaal, nii et sain magada rahulikult ennast välja ja siis trenni ära teha.
Trennid on olnud ühed mõnusaimad kogu selle pooleteise hooaja jooksul. Mõned harjutused kestavad väga kaua, aga samas ma tean, et need on kasulikud. Näiteks iga päev on olnud kergete pallide vastuvõtt u.5-10 minutit ning Teemu märguande peale peab saama 10 perfektset vastuvõttu, enne vahetust ei toimu. Headel päevadel saan ma selle 10 tehtud mõne korraga, halval päeval läheb palju kauem. Ma olen üsna kriitilise meelega enda suhtes ja meeter võrgust väljas vastuvõtt ei ole "perfektne" ning minu loendamine läheb nulli. Oleme teinud palju kaitsemängu ja paarides-kolmikutes pallikäsitlemise harjutusi. Neljapäeva hommikul oli meil ka videokoosolek, kus Teemu tuvustas natukene trennides tehtavaid muudatusi ning tõi välja iga mängija nõrgad kohad. Trennides hakkavad olema karistused "kosmonautide" näol kui kerge pall ei ole ilusti käes, tehakse kaks serviviga järjest ning kui kaitses mitte keegi ei lähe pallile järgi. Mina pean rääkima ja suhtlema platsil rohkem ning üritama olla stabiilsem. Üleeile, 31.detsembril, oli meil 1 vs 1 turniir poolel väljakul. Sain teise koha, jei!
Jõusaalitrenne oli eelmisel nädalal 4. Teisipäevane iseseisev oli supermõnna. Jõudu ja energiat oli ülearu ja kõik käis ludinal! Kolmapäev oli ka täitsa lihtne. Tegin esimesed rinnalevõtud ja rebimised peale käetraumat ja õnneks täitsa edukalt. Minu soovil oli Saija pannud meie kavadesse tagasi ka rippes jalgade tõstmised(4x10), et suvel koondiseks päris roostes ei oleks. :D Reedel oli minu oodatud kükkide max. Senine rekord 95kg sai liigutatud 110ni. Algselt oli plaanis ületada see maagiline 100, aga kui Saija nägi, et see tuli mul "liiga" lihtsalt, siis lasi ta mul veel 105 ja 110kg ka ära proovida. Tunne oli muidugi super pärast :) Mul on hea meel, et Saija teab ja näeb milleks mu keha võimeline on, sest minu mõistus kohati tõrgub millegi vabatahtlikult tegemisest. Kindlasti ei oleks ma ilma tema julgustamise ja usuta seal, kus ma praegu olen. Laupäeval peale 1 vs 1 turniiri oli ka väike kava jõuksis.
Peale jõulupausi olen saanud trennideks täiesti uue hingamise. Ma naudin igat minutit, pingutan igas trennis, tahan tööd teha ja paremaks saada. Isegi kui rünnak ei ole võib-olla mõnes trennis nii hea, siis kaitses saab ju alati mängida. Ma näen enda ümber ainult võrkpallureid, kes on minust paremad ja siis mul ongi kaks varianti - kas lüüa käega või hakata tööle. Ma olen valinud selle viimase, sest ma tõesti tahan jõuda tippu ja mängida võrkpalli nii kaua kuni mu keha ja vaim vastu peavad. Tegelikult ma pean tunnistama, et siiani on kõik mulle üsna lihtsalt kätte tulnud ja alles koondisemängudega sai mulle selgeks, et ma olen võrkpallimaailmas põhimõtteliselt veel mitte keegi ja tööd on teha veel rängalt.
Oma aastavahetuse veetsin oma "kohaliku" pere juures ehk siis Kiiskinenide residentsis. Hedy vana tiimikas Ela Lillemaa oli ka neil parasjagu külas, nii et meil oli üks tore Eesti õhtu. Sõime, vaatasime telekat, mängisime mänge. Kella 11 paiku läksime linna, kus jagati piparkooke ja sooja jooki, esinesid orkester ja lauljad ning tuleneelajad. Keskööks jalutasime Rovaniemi ilusa silla peale, et vaadata suurt ilutulestikku. Rahvast oli kogunenud nii sillale kui ka randa päris palju. Ilutulestik oli nagu ilutulestik ikka :) Tunnikese sain veel nende juures lebotada ja kella 1 paiku viiski Heikki mind koju, sest peatreeneri korraldus oli just selline. :)
Kõigile kes muretsevad mu randme pärast - ärge muretsege enam! Käsi on paranenud väga hästi, saan teha kaasa kõiki asju, kuigi selliseid harjutusi, kus (peaaegu) terve keharaskus kätel(nt. kätekõverdused), me veel väldime. Lund on palju, väga kena talv on! Järgmiseks nädalaks lubab muidugi hullumeelsed -27, aga mis Lapimaa see ilma külmata oleks :)
Eraldi pöördumine on mul mu kahe armsa vanaema poole: ma nüüd õpin! Võtsin coursera.org-ist oma esimese veebikursuse, teemaks "Sports and society". Kursuse läbiviijaks on Duke University õppejõud ning see koosneb 6-7 videost nädalas ning iga nädala lõpus on ka test. Esimese nädala tegin ära ning mulle täitsa meeldis. Ka test läks edukalt. :) Ehk ikkagi annab veel päästa mind hukka minekust ja eluaegsest töötustaatusest :D
Järgmine mäng on kolmapäeval kodus LP Viesti vastu. Päris täiskoosseisus me vist veel ei mängi, sest meie tempo Iide tervis ei ole veel päris korras, aga vaikselt trenni ta juba teeb :)
Comments
Post a Comment