Eile ja täna mängisime võõrsil kaks mängu Kangasala ja Soome noortekoondis ehk Kuortanega. Mõlemad mängud 0:3 pähe. Panin Kangasala mängust mõned pildid üles, aga see on ka kõik. Veits üritangi järgnevalt selgitada, et mis seisud hetkel on, miks need on tekkinud ja kuidas me sellest mustast august välja saaksime tulla.
Enne hooaega olid mul tiimi suhtes suured ootused, sest eelmine aasta olime väga-väga lähedal jõudmaks medalimängudele ja sellel aastal oli kindel plaan see viga parandada. Hetkeseis on selline, et hea kui play-offigi pääseme. Oleme 19st mängust kaotanud 14, võitnud ainult 5. Eelmise aasta põhituumikust lahkusid libero, üks tempo, üks nurk. Asemele võetud mängijad tundusid esmapilgul head kohatäitjad, kõik on saanud nii liigas kui ka noortekoondistes karastuda, kuid pean tunnistama, et ma igatsen meie eelmise aasta tiimi t-o-h-u-t-u-l-t. Nii inimeste suhtumise pärast sporti, nende oskuste kui ka lihtsalt sõprussuhete pärast. Meie praegune tiim on kaugel professionaalsusest, alustades mütsi kandmisest külma ilmaga ja lõpetades tahtest paremaks saada. Minu silmis on siin tiimis vaid neli mängijat, kes tõesti on valmis tööd tegema. Toon välja mõned meie olulisemad probleemid:
*silmis puudub sära - kui mina passisin koondises kaks geimi pingil ja kolmandas oli treener valmis mind sisse panema, siis ma jooksin elu kiireimad 5 meetrit, et lõpuks ometigi mängu saada; meie vahetusest tulevad mängijad loivavad kohale, ei saa särki seljast ära, ei saa õiget numbrit kätte, platsile tulles ei tea kus nad olemad peavad - pole päris õige sportlase suhtumine
*pole tahet paremaks saada - kõige lihtsam näide: esmaspäeval oli vabatahtlik pallitrenn, kohale ilmus kolm inimest ehk siis mina, Jaz ja Jessica ehk siis need, kes seda koormat siin veavad; need, kellel tegelikult oleks vaja oma tehnikat parandada või enesekindlust tõsta, ei tulnud; samuti ei näe ma liberosid peale trenni tegemas mõningaid vastuvõtte rohkem, kuigi just neid vastaseid kõige rohkem pommitavad ja üsna tihti juhtub, et peame libero panema platsi nurka seisma ning nurgad võtavad vastu, sest neid otsevigu koguneb lihtsalt liiga palju; samuti ei ole ma kordagi kuulnud, et mõned aeglasemad või pikema koordinatsiooniga mängijad küsiks meie jõuksitreenerilt Saijalt harjutusi, et natukenegi kiiremini liikuda või liigutada
*sportlasele ebasobiv käitumine - no kas sa pead igal toidukorral kolm saia paksu võikihiga sööma kui sa nutad pärast kehakoostmise mõõtmist või su käed ulatuvad blokis 10cm üle võrgu? kas igal vabal nädalavahetusel peab väljas käima (loe:alkoholi jooma)? pärast trenni kuskile kiirtoidukohta sööma, sest sa oled söögi tegemiseks liiga laisk? pärast trenni väljas külma trepi peal istumine või -27 kraadiga ainult peapaela kandmine kui sa oled kuu aega haige olnud? me ei ole lasteaias, et treener, tiimikaaslane või kes iganes peaks sul järel käima ja kaagutama, mida sa valesti teed, täiskasvanud inimene peaks ikkagi ise sellistest lihtsatest asjadest aru saama; ma ei saa öelda, et ma ise mingi musternäidis oleks, sest tihtipeale lähen liiga hilja magama või söön päevas liiga palju magusat või ei kanna kindaid, aga ma tõesti püüan järjest rohkem end distsiplineerida; ma ei ole tippsportlane, aga selliseid väikeseid asju saame me kõik teha nii nagu tipud teevad :)
*mugavustsoon - peale mänge tihti üritame pugeda mingisuguste psühholoogiliste põhjuste taha, aga tegelikult on kõikide meie murede põhjus lihtne: me lihtsalt ei ole võrkpallis nii head kui teised tiimid; trennis pärast kolme vastuvõtuviga teed korra kurva näo pähe, aga tegelikult ju tead, et miskit ei juhtu, samas mängus pinge all on asi veel hullem; kui keegi korra kurjemat häält teeb on vesi lahti; trennis naerame lollakate vigade üle; kõige elementaarsemates harjutustes ei püsi pall üleval; eile rääkisin Teemuga natuke pikemalt ja ütlesin, et ta ei tohiks olla meie trennikvaliteediga rahul ning ootan rohkem nõudlikkust ja kurjemat häält, sest nagu näha, siis heaga midagi ei muutu
*sportliku agressiivsuse ja enesekindluse puudumine - kui sinu konkurent ehk sinuga samal positsioonil mängiv mängija on haige või vigastatud ja sina saad võimaluse mängida, siis õige sportlase hing peaks tegema kõik selleks, et peale konkurendi terveks saamist jätkaksid sina põhikoosseisus, meil on üsna mitu mängijat, keda ma vaimusilmas kujutan ette treenerilt küsimas, et "täna nüüd mängib see teine mängija, eks?"; nad on ka tavaelus hästi sõbralikud ja heatahtlikud ja tagasihoidlikud, aga väljakul on see pigem sinu nõrkus kui tugevus; kasvõi ületuleva ära löömisel või surumisel; peale vastuvõtuviga soovid et vastane serviks uuesti sulle, mitte, et sa kutsud kaks ülejäänud vastuvõtjat enda külje alla või lähed sootuks kuskile võrgu alla või taha nurka ära
Kõige lihtsamaks lahenduseks oleks, et mõni miljonär viskaks meile paarsada tonni ja ostaksime 3-4 head mängijat juurde ning asi paraneks märgatavalt. Ma olen selles täitsa kindel :D Kuna see pole kahjuks variant, siis mu ainuke ettepanek ongi, et Teemu ei ürita enam nii hea ja tore olla, vaid käsutab meil jalad tagumiku alt välja ja ei ole meie praeguse kvaliteediga rahul. Vahel hoian trennis kahe käega peast kinni, sest seal juhtub ikka selliseid lollusi, et ma arvan, et WoVo F-klassi tüdrukud ei tee ka selliseid asju.
Minu enda mäng kahjuks ka kannatab selle täbara hooaja pärast. Ma olen igasugu asju üritanud: aitan teisi, ei aita teisi, olen hästi valju ja suhtlen palju, olen vaikne, keskendun ainult endale, keskendun kogu tiimile jne. Eile enne mängu olin ma üsna emotsioonitu, sest teadsin, et Heidi ei mängi ja paratamatult ei ole Roosa päris samal tasemel temaga. Kolmandas võtsin ennast lõpuks kokku ja üritasin mängida moto järgi, et hea ründaja lööb ka kehvemaid tõsteid, aga kõik lagunes juba vastuvõtul ära nii et selleks ajaks kui mõni pall õnnestus normaalseks tõsteks vormistada, oli mu initsatiiv juba poole võrra langenud. Üritasin lihtsalt kaitses hästi tubli olla ja võidelda, mis õnneks paistis ka trenksidele ja pingil istunud mängijatele välja, nii et kõige halvema tundega ma tuttu ei läinud. Eile peale mängu rääkisime Teemuga ja leppisime kokku, et ma keskendun ainult endale ja üritan endast kõik anda. Enne tänast mängu ma olingi tahtmist täis ja olin valmis kõik pallid punktiks lööma, aga tegelikult ma sain mängu peale vist ainult 3-4 sellist normaalset tõstet nagu olema peab, mitte mingid hädapallid või lihtsalt üles aetud. Ja no väga raske on keskenduda ainult enda asjadele, kui sa näed, mida teised ümberringi teevad. Samuti on raske mängida pidevalt kaotusseisus olles(eriti kui sa oled maailma halvim kaotaja). Täna üritasin võtta rohkem vastutust nii vastuvõtul kui rünnakul. Vastuvõtt nägi meil kohati välja nii, et minul oli pool väljakut ja siis veel väike osa ja ühe kolmandiku peal olid ülejäänud kaks vastuvõtjat. Mulle servitakse üsna vähe, aga samas teisi on ka raske aidata nii. Rünnakul küsisin nii eile kui ka täna tõstet. Reaalselt ütlesingi eile Roosale, et tõsta nüüd kõik siia. Täna küsisin mingil järjekordsel mõõnaperioodil kuue peale tõstet, aga samas lõin auti ja tegin veel sada muud viga, nii et see eneseusaldus kadus üsna ruttu. Veel rohkem hakkan ma väristama kui Teemu kuri on nii et lõpus ma söötsingi paar palli üle, mis ei olnud mingid superhead tõsted. Samuti ei tee mu elu lihtsamaks see, et mul on siiani võrkpallis üsna hästi läinud ja ma tunnen teatud pinget oma pere ja tuttavate ees, et ma PEAN hästi mängima. Kui nõme on saada mingi telefonikõne või sõnum pärast mitte oma parimat mängu, et noh mis juhtus või kas sul miskit viga vms või lugeda volleyst, et Miileni koduklubi sai järjekordse kaotuse. Jah, asi ongi hapu, mingit imerohtu meil ei ole ja ma olen kindel, et saame neid kaotusi sellel hooajal veel üsna mitu. Mu isu võrkpalli mängida ei ole kadunud, aga minu elevus mängupäevade ees on täiesti null ja kui su töö ongi ainult sport ja sa selles pidevalt ebaõnnestud, siis ongi väga väga raske.
Nüüd on kaks nädalat mängudevabad, mis on nagu taeva õnnistus, sest seda kaotustest saadud negatiivset emotsiooni ja meeleheidet on juba üsna palju kogunenud. Eks teeme hoolega trenni ja vaatame, kas Teemul ja Pasil on miskit lahendust pakkuda. Minu ideed on kahjuks otsas.:(
Comments
Post a Comment