Jälle üks nädal peaaegu läbi ning teisipäeval algas uus tihe novembrikuu täis trenne ja mänge.
Vahepeal on juhtunud nii mõndagi:
Kolmapäeva hommikuses pallitrennis sain oma lohaka bloki eest lõpuks kõvasti karistada - Iide lõi mu vasaku käe kolm näppu välja. Väike ja keskmine näpp on juba enam-vähem korras, aga "kullakandja" natuke täbaramas seisus. Sirgeks panna ei saa (füsio Kimmo sõnul ei tohigi), pean hoidma peaaegu 24/7 teipi ümber, ülevalt sööt on raske, servivastuvõtt peaaegu võimatu, ka kangisaalis ei saa päris kõike õigete raskustega teha. Õnneks ta enam ei valuta kui ma teda ei ärrita kuidagi. Kui uuel nädalal tunnen, et ikka miskit mäda, siis röntgenisse. Ega ma sinna haiglasse eriti ei kipu - äkki ongi miskit hullu :D Õnneks hetkel näitab jõudsalt paranemise märke ja paistetus ning väikesed verevalumid on kadunud :)
Teisipäeval jõudsin oma senise võrkpalluri karjääri ühe tähendusrikkaima verstapostini - mind valiti Mestaruusliiga oktoobrikuu sümboolsesse seitsmikusse. Nii nii tore oli sellist asja lugeda, aga samas kui minust mõned kuud nooremad diagod Piia Korhonen ja Tijana Boškovic on vastavalt Mestaruusliiga kuu parim ja olümpial hõbedale jõudnud Serbia naistekoondise põhidiago, siis loorberitele puhkama ei saa jääda ja tuleb saada veel veel paremaks! Ma arvan, et mu üks edasiviivatest jõududest ongi see, et ma näen enda ümber niipalju mängijaid, kes on minust paremad ja kuna ma olen nn. väga halb kaotaja, siis ma pole enne rahul kui ma olen maailma parim võrkpallur! You can always be a little bit better.
Neljapäeval olid jõuksis jalad nii värsked ja tugevad, et ma lihtsalt armastan kükkimist!!! Kaks korda 90 kiloga kükki tulid nagu naksti. Kui meil varsti 100% päev, siis loodetavasti kukub see maagiline 100 ka.
Mu kokakunsti salv on ka sellel nädalal oluliselt täienenud. Esmaspäeval tegin lõhesuppi, kolmapäeval kana-klimbisuppi ja täna vaaritasime Nelliga ühe toorjuustu-Kinderi koogi valmis. Järgmise nädala plaanides on ühepajatoit. Minust saab asja veel nii :)
Ilmad muutuvad aina külmemaks, aga lund veel eriti palju ei ole. Samas Ounasvaaral on murdmaasuusarajad eelmise aasta lumest kenasti valmis.
Mäng Pieksämäki vastu on homme! Panen nats lisainffi ka päeval.
Nagu ma varasemalt maininud, elan samas majas, kus eelminegi aasta, kuid ühetoalises korteris täitsa üksinda. Ma ei saaks olla õnnelikum. Kõik vajalik on olemas ja naudin igat hetke siin :) Kes külla tahab tulla või kingitusi saata, siis Porokatu 37 korter A11. :D
 |
| Ühel hommikul Santasporti kõndides nägin niipalju vahvaid tegelasi :) |
Comments
Post a Comment