Murepilved

Kuna paljud on muret tundnud mu trauma pärast, siis teen väikse ülevaate, et mis minuga siis juhtus ja mis edasi saab :)

Eilses mängus Vampulaga jooksin kolmandas geimis seisul 23:21 päästma palli. Kui tavaliselt tuleb inimesel mingi nn. blokk peale, kui ta on umbes 1-1,5m kaugusel mõnest objektist, mis võiks haiget teha, siis ma eile jooksin põhimõtteliselt täiega parema käega vastu seina. Kas ma olen lihtsalt kiire, halva ruumitajuga, pikkade kätega või hakkas sein teiselt poolt vastu tulema, aga kolakas oli küllaltki kõva, sest kukkusin maha ja ranne tuikas meeletult. Keegi ei saanud täpselt aru, kust mul valutab, aga lõpuks suutsin virinal öelda "my wrist". Külm peale ja kuni geimi lõpuni ma eriti valust välja ei teinud. Lootsin väga, et tiim suudab ilma minuta selle kolmanda geimi ära võtta ja kui neljandas vähegi kannataks, oleks ehk uuesti appi läinud. Kahjuks saime ikkagi kolmanda pähe ja tiimikoosoleku ajal tundsin, kuidas valu läheb järjest hullemaks. Toreda juhuse tõttu vaatas üks füsio mu käe üle, kuid väga positiivne ta just ei olnud. Võtsin paar valuvaigistit ja hoidsin veel jääd peal ning kätt südamest kõrgemal. Kõige valusam liigutus on lehvitamine ehk siis küljelt-küljele liigutamine. Üles-alla käib paremini. Jõudsime Rovaniemi poole kuue paiku hommikul ning kell 8 pidime Viiviga röntgenisse minema. Umbes poolteist tundi oleksin saanud enne haiglasse minekut magada, aga mure ja teadmatus eriti ei lasnud. Kõik mustad stsenaariumid käisid peast läbi, et mis siis kui ongi mõni luu katki? Kaua ma eemal peaksin olema? Kas ikka paraneb korralikult ära? Võib-olla mu võrkpallurikarjäär lõppebki siin? Meie ühel liberol on juba randmes mingisugused plaadid või kruvid või miskit ning pidevalt käsi valutab, mis hirmutas mind veelgi. Randmes mitmeid neid väikeseid "salakavalaid" luid ja nad paranemise suhtes vist üsna pirtsakad kah. Läksime haiglasse ja üsna kohe saime jaole. Arst vaatas korra käe üle, saatis röntgenisse ning kutsus meid uuesti enda juurde. Ma olin üsna närvis sinna kabinetti teistkordselt minnes, sest sellest võis sõltuda mu lähikuude tulevik. Röntgenpildid olid arvutis suurelt lahti ja mulle midagi erilist silma ei torganud. Ja siis kõlasid need imelised sõnad: "NO FRACTURES". Ta zoomis veel neid pilte nii ja naa ja kolmandat pidi ka, aga ei leidnud, et miskit oleks katki. 23 tonni raskust kukkus mu südamelt. Ütles, et pean lihtsalt olema ettevaatlik ja sellele rahu andma ning mingit randmetoestust kandma. Samas, kui küsisin, kas kolmapäeval saan mängida, oli ta üsna kahtlev. Eks ma valu järgi otsustan, sest pole mõtet seda lõhkuma hakata ühe mängu pärast. Las pigem puhkab ja paraneb.

Igapäevased tegevused on siiski üsna raskendatud ja aeg-ajalt kui mingi korralikum valu käib läbi, siis korra karjun või vannun, aga üldiselt olen üsna positiivselt meelestatud :)

Õhtul käisime Hedy ja Heikki ja mõndade tiimikatega vaatamas Lakkapää mängu Sampo vastu, kus mängivad Andrus Raadik ja Martti Keel. Esimesed kaks üsna kindlalt eestlaste klubile, kolmas napilt Rovaniemi klubile ning viimane 26:24 Sampole. Lakkapää tiim on tore, aga seekord hoidsin ikkagi eestlastele pöialt. Ma olin ilmselgelt ainukene pealtvaataja saalis, kes neile plaksutas ja "juhuu"-tas, kui mingi hea punkti võitsid, aga ma teeksin seda iga kell uuesti :D Raadik tiimi põhipaugutaja ja Martti aitas tiimi neljandas 3:1 võidule. Nats rääkisime peale mängu viiekesi juttu ka ja siis kõmpisin koju. Ilm on üsna märg ja plögane, aga vähemalt pole külm :)

Aitäh kõigile, kes mulle kaasa elavad ja muret tunnevad! Loodetavasti saab käsi ruttu terveks ja olen väljakul üsna pea tagasi :)