Eile, 1.oktoobril, pidasime oma esimese ametliku mängu, mis otsustas Soome karika järgmisesse ringi pääsu. Automaatselt on edasi eelmise hooaja neli parimat, ülejäänud+paar esiliiga klubi peavad mängima omavahel ühe mängu, mis otsustab edasipääseja.
Väljasõit oli juba hommikul kell 8, enamus teest magasin bussis. Tegime ka kiire hommikusöögi peatuse. Kuusamo saal on vana hea tuttav, pealtvaatajaid oli umbes pool saalitäit. Kuna mängust jõi mõru maik suhu, siis teen lühidalt:
Esimesed kaks geimi alustasime südikalt. Kohati oli väga häid momente ja ega Kuusamo ka papist tiim ole. Umbes seisuni 16:16 oli kõik väga hästi, aga peale seda ikka hakkasime väristama: vastuvõtt hakkas logisema, palju ebakõlasid, mäng muutus närvilisemaks ja lohakamaks. Kuusamo võttis paar punkti järjest ja see tundus meile nagu mingi maailmalõpp. Tehtud vahetused jäid ka mulle täiesti arusaamatuks. Need geimilõpud väristasime lihtsalt ise ära ja oligi 0:2 tablool. Kolmanda alguses vajusime täiesti ära, õnneks ajapikku muutus mäng järjest paremaks ja paremaks ning saime veel seisult 20:23 neile järgi, kuid lõpptulemus ikkagi 23:25 ja 3:0 Kuusamole.
Enda mänguga tegelikult rahul, lõin peaaegu kõik servid hüppelt. 13punkti, rünnak üle 40prosa; kaitses sain ka hakkama ilusti; vastuvõtt esimesed poolteist geimi väga okei, peale seda kadus kuidagi keskendumine ära ja muutusin lohakamaks. Minu "hiilgehetkedeks" olid kaks kaunist võrku söötu.
Tiimi üldmängul polnud vigagi, kuid individuaalselt peab igaüks endaga vääääga palju tööd tegema. Kohati olid seal sellised lollused, et ma vist polegi kunagi nii kuri olnud WoVo mängul. Loodame, et see on lihtsalt esimese mängu rabedus ja edaspidi läheb kõik paremaks :)
Peale mängu sõitsime tagasi Rovaniemi, kus meid ootas armas saunamajake jõe ääres. Seadsime ennast vaikselt sisse, sõime lasanjet ning läksime sauna. Ma pole kunagi vist nii suures saunas käinud. Sinna mahuks terve mu suguvõsa ära :D Natukene ajasime veel niisama juttu ja kuulasime laule. Meie nn. teine ÜKE treener ja endine WoVo mängija Karoliina oli ka seal ning kes tahtsid said temaga koju, ülejäänud jäid veel sinna. Nõrgad ehk siis mina, Jaz ja Janika tulime koju. :D
Täna, pühapäeval, magasin 11ni. Sõin hommikusöögi ja lebotasin natukene niisama. Natukene enne kella ühte jalutasin Santasporti, kus ootasid mind Hedy ja Heikki ning kaksikud. Läksime nende juurde ja lobisesime niisama elust ja võrkpallist ja kes mida teinud. Väga tore oli neid jälle näha ja mul on hea meel, et siin kaugel on mul ikkagi keegi, kelle peale alati loota :)
Sakala lugejad saavad minust lugeda väikse artikli pluss fotosüüdistuse pannkoogi tegemisest keset Viljandi linna :D
Ja kõigile neile, kes ei saanud eelmisel aastal aru, mis on venelane, siis siin on lühike tutvustav lõik:
(kuna eelmisel aastal oli igapäevaselt blogi kirjutamine üsna tüütu ja raske, siis sellel hooajal katsun rääkida ainult olulisematest asjadest ning mitte niipalju trennidest nii et postitusi tuleb nädalas umbes 2-3 + alati peale mängu :) )
Comments
Post a Comment