I'm back

Tere taas kõigile mu blogifännidele :)

Kolmapäeval lendasin Rovaniemi ja nüüd jäädavalt. Koju saan alles jõuluks.

Pärast augustikuist kiiret sutsu Soome olen jätkanud ikka naistekoondise lainel. Laager Võrus, esikohaga lõpetatud Kohila turniir, trennid ja kontrollmängud Jüris ning kulminatsioonina EMi valikturniiri teine ring Ungaris ja Poolas.

Nüüd kõigest lähemalt.

Peale pikka augustikuist treeningtsüklit oli esimeseks tuleprooviks Kohila turniir. Meie vastasteks olid võõrustaja Kohila Võrkpalliklubi, meie koondilase Nette koduklubi Lindesberg Volley Rootsist ning Läti rahvusnaiskond. Võitsime turniiri puhaste paberitega ning enda sooritustega võisin ka enam-vähem rahule jääda.

Nädal pärast Kohilat ootasid ees minu jaoks vast kõige oodatumad, aga samas ka kardetumad mängud. Nimelt mängisime septembri teisel nädalavahetusel mu koduklubi WoVo vastu. Esimese mängu mängisin koondise ridades ning võtsime ülekaaluka 3:0 võidu. Ma ausalt öeldes pole WoVot kunagi nii halvasti ja tujutult mängimas näinud. Samas olid põhikoosseisust puudu kaks mängijat ja pikk sõit seljataga, mis võisid ka oma jälje jätta. Laupäevase mängu mängisin WoVo koosseisus ja pilt oli hoopis teine. Mängisime mitu väga tasavägist geimi, olgugi, et koondis ei olnud täies koosseisus väljakul. Lõpptulemuseks ikkagi Eesti 3:2 võit, kuid mõningased koondise murekohad suutsime üles leida. Kuna esimene mäng oli väga näotu, siis andsin endast kõik, et ikkagi näidata, et WoVo oskab kvaliteetset ja võitluslikku võrkpalli ka mängida. Pühapäevase mängu mängisin koondises ning taas koondise 3:0 võit.

Neljapäeval, 15.septembril, startisime Budapesti poole, kus meid ootas ees EMi teise ringi I voor. Saal oli väga mõnus suur, hotell kena ja söök super! Avamängus ootasidki meid võõrustajad. Tulemuseks 1:3 kaotus. Mängisin u. ühe geimi. Rünnak keskpärane, vastuvõtt üllatavalt hea. Teises mängus tuli vastu ülitugev Poola koondis, kellega kohati suutsime mängida kui võrdse võrdsega, kuid geimilõppudes sattusime surve alla, mis ikkagi mängu Poolakate kasuks pööras. 3:0 Poolale. Pühapäeval ootas ees väga põhimõtteline matš soomlastega. Esimese geimi võitsime väga suurelt, kuid edasi mäng võrdustus niipalju, et ees ootas viies geim. Haarasime kohe ohjad ja tegime sommidele 3:2 pähe. Enda panus jäi tagasihoidlikuks. Enne äraminekut saime veel Liisiga superkiired linnatiirud teha. Haarasime poest mõned kohalikud šokolaadid ja pildistasime üles kauni Doonau jõe.

Minu kõige ägedam Liis :) 

Esmaspäeval sõitsime tagasi koju, et natukene puhata, teha paar trenni ning alustada sõitu Poola. Poola saal oli selgelt kehvem ja väiksem kui Budapesti oma, kuid etteruttavalt võin öelda, et niivõrd-kuivõrd edukam. Esimene mäng Poolaga 0:3. Olime tublid, aga Poola on ikka Poola. Mind pandi vahepeal vahetusest sisse jõuservi servima. Ei pannudki ühtegi väga präänikusse, vaid vastupidi - täitsa korralikud servid tulid. Laupäeval Ungari. Esimese geimi kaotasime, kuid võitsime järgmised kaks. 3:1 võit oleks meile veel jätnud võimaluse saada järgmisesse ringi, kuid neljandas võtsid ungarlased ülekaalukalt oma. Viiendas geimis tegi kohtunik seisul 13:13 ilge pange, mis küll mängusaatust otseselt ei otsustanud, kuid väikse eelise vastastele andis. Lõpuks 13:15 ning 2:3. Kuna edasipääsu lootused olid kustunud, tahtsime hea tundega lahkumiseks uuesti armsatele naabritele ära teha. Mäng kulges üsna sarnaselt eelmisele, kus võitja selgitamiseks oli vaja viit geimi. Rebisime alguses ette 8:5 ja 12:10, kuid võiduks sellest ei piisanud. 3:2 Soomele. Pärast videost viiendat geimi järgi vaadates mõistsin, et selles kaotuses pole meil küll kedagi peale enda süüdistada, sest omavigu tegime viiendas ikka üsna palju. Õnneks sain lõpuks ühe täitsa normaalse mängu teha, olgugi, et mängisin vaid paaris geimis.

Poolast jõudsime tagasi esmaspäeva pärastlõunal. Lennujaama tuli issi vastu ja viis mu koju asju pakkima, sest kolmapäeva hommikul läks juba laev. Eks natukene oli ikka kurb jälle Eestist lahkuda, aga samas olin isegi saanud 1,5 kuud kauem kodus olla kui eelmine aasta. Hooaeg on õnneks kohe-kohe algamas ka.

Rovaniemi lennujaamas oli mul peatreener Teemu juba vastas, kes viis mu minu uude korterisse. Elan nüüd samas majas kus eelmiselgi aastal, Porokatu tänaval, kuid ühetoalises korteris. Ma olen siin ainult kaks ööd olnud, aga ma ei kujutaks muudmoodi elu enam ettegi. Nii mõnus vabadus on! Ega siin midagi muud peale köögitehnika, mõne kapi ja voodi eriti ei olnud nii et poes on ikka jõhkralt raha läinud nii söögiasjade kui ka elementaarsete majapidamistarvete peale ning olen pidanud endale vajalikud asjad ise kokku otsima tiimikate kaudu, aga see kõik on absoluutselt seda väärt. Esimene trenn kolmapäeva õhtul oli üsna tuim ja elutu. Ega ma ise ka eriti terav pliiats ei olnud pärast hommikul veerand 7 ärkamist ja pmst terve päev söömata olemist. Neljapäeval oli kaks pallitrenni, mis läksid juba nats paremini nii minul endal kui ka tiimil. Täna, reedel, oli hommik vaba. Magasin ennast üle mitme nädala korralikult välja, tegin omletti, vaatasin telekat ja lugesin raamatut. Kell kolm oli kerge jõusaal ja kell viis algas meil paaritunnine team spirit üritus, mille viis läbi "Lendava põhjapõdra" improvisatsiooniteatri näitleja-lavastaja. Mängisime mänge, tantsisime, täitsime erinevaid tema antud ülesandeid. Täitsa tore, aga natukene pikaks venis. Meil tuleb järgmisel nädalal temaga veel kaks kohtumist.

Homme ootab meid ees juba esimene mäng Pölkky Kuusamoga. See ei ole mitte Mestaruusliiga, vaid Soome karikavõistluste mäng. Kui võidame, oleme järgmises ringis, kui kaotame, siis kukume välja. Meie põhilibero Janika on hetkel audis jalavigastuse tõttu, aga usun, et meie teine libero Anna-Kaisa (kelle vend Lauri Kerminen on Soome koondise libero ja mängib Venemaa superliigas) annab ka endast parima. Peale mängu on meil Rovaniemis väike tiimiõhtu, koos sauna ja hea söögiga. Loodetavasti tuleb homme edukas päev :)