Äratus oli hommikul juba enne kella 7, rikkalik hommikusöök ja asusime Salo poole teele. Buss viis meid kohe saali. Õues oli samasugune kerge trennikene nagu eile - jalutamine, venitused, mõned kiiremad liikumised.
WoVo - LP Viesti 2:3 (2h 40min)
Enne mängu oli tunne hea, sest kaotada ju praktiliselt polnud midagi. Läksin mängima täiesti pingevabalt. Kuna kumbki meie liberotest ei ole viimasel ajal hästi mänginud, siis täna oli Jessica libero. Esimese geimi mängisime suuremas osas väga hästi, juhtisime vahepeal juba 6-7punktiga, kuid siis juhtus see, mis juhtus ka kahes eelmises Salo mängus - pikk mõõnaperiood. Me ei saanud servi kätte ning enda rünnakut maha, Viesti aina tuli ja tuli lähemale kuni lõpuks oli seisust 22:15 saanud 22:22. Õnneks tõi siis Nelli vajaliku rünnakupunkti. Seisul 23:23 tõstis Heidi ideaalse tõste mulle nelja peale, mille ma ka punktiks lõin. Mõlemad tiimid võtsid kordamööda punkte kuni geim lõppes Lymareva servivea ning meie blokipunktiga. Pagan, kui õnnelik ma olin selle geimivõidu üle. Teises geimis rebisime kohe alguses eest ära ning neil ei õnnestunudki meid enam kinni püüda. Pikal vaheajal tundsin kuidas see jube võidutahe paneb pinge ja närvilisuse peale. Ütlesin Teemule ka, et "I'm so nervous". Ta parim rahustus on, et lihtsalt mängi, ära mõtle. "Just hit the ball" :D Kolmas geim kulges kogu aeg Salo initsatiivil. Lõpus tegid nad palju omavigu, mis seisu viigistas, kuid geimpalli lõi Vilponen ikkagi ära. 23:25. Neljas ja viies geim kuulusid juba täielikult Salole. Neljandas ei olnud meil erilist lootustki enam lõpus järgi jõuda ning viiendas ei saanud servi kätte. Peale mängu olin ma täiesti emotsioonitu. Viimased kolm geimi olin hästi rahulik ja keskendusin peamiselt ainult vastuvõtule. Punktiseisu ma ei vaadanud meelega, sest pingelises olukorras oleksin kindlasti mõne lollaka vea teinud suurest närveerimisest. Ja kokkuvõttes, ega mul midagi kahetseda ka pole, sest see oli vast mu hooaja kõige stabiilsem mäng: hea vastuvõtt, üks serviviga, mitte ühtegi rünnakuviga. Sain kiita nii oma armsalt tiimilt, kui ka kõikidelt trenksidelt. Kõige rõõmsam olen muidugi oma vastuvõtu üle. Mitte niivõrd selle protsendi üle, vaid et olin endas kindel ning olin nõus võtma rohkem vastutust. Jessica sai ka väga tublilt liberona hakkama, loodetavasti mängime selle hooaja niimoodi lõpuni, sest teda usaldan kaitses rohkem kui Iidat.
Peale mängu käisime söömas. Meile olid tellitud mingid suured peekoniburgerid. Sportlaste toit, ma ütlen. Tagasi koju pidime minema rongiga, aga kuna aega oli mitu tundi, siis lihtsalt istusime seal restoranis, rääkisime juttu, tegime pilte, käisime poes. Kuna mängu kogupikkus oli peaaegu 3tundi, siis ma olin õhtuks ikka omadega nii läbi. Jube mõnus oli lõpuks voodis olla ja tuttu jääda :)
MÄNG: http://areena.yle.fi/1-3134911#autoplay=true
WoVo - LP Viesti 2:3 (2h 40min)
Enne mängu oli tunne hea, sest kaotada ju praktiliselt polnud midagi. Läksin mängima täiesti pingevabalt. Kuna kumbki meie liberotest ei ole viimasel ajal hästi mänginud, siis täna oli Jessica libero. Esimese geimi mängisime suuremas osas väga hästi, juhtisime vahepeal juba 6-7punktiga, kuid siis juhtus see, mis juhtus ka kahes eelmises Salo mängus - pikk mõõnaperiood. Me ei saanud servi kätte ning enda rünnakut maha, Viesti aina tuli ja tuli lähemale kuni lõpuks oli seisust 22:15 saanud 22:22. Õnneks tõi siis Nelli vajaliku rünnakupunkti. Seisul 23:23 tõstis Heidi ideaalse tõste mulle nelja peale, mille ma ka punktiks lõin. Mõlemad tiimid võtsid kordamööda punkte kuni geim lõppes Lymareva servivea ning meie blokipunktiga. Pagan, kui õnnelik ma olin selle geimivõidu üle. Teises geimis rebisime kohe alguses eest ära ning neil ei õnnestunudki meid enam kinni püüda. Pikal vaheajal tundsin kuidas see jube võidutahe paneb pinge ja närvilisuse peale. Ütlesin Teemule ka, et "I'm so nervous". Ta parim rahustus on, et lihtsalt mängi, ära mõtle. "Just hit the ball" :D Kolmas geim kulges kogu aeg Salo initsatiivil. Lõpus tegid nad palju omavigu, mis seisu viigistas, kuid geimpalli lõi Vilponen ikkagi ära. 23:25. Neljas ja viies geim kuulusid juba täielikult Salole. Neljandas ei olnud meil erilist lootustki enam lõpus järgi jõuda ning viiendas ei saanud servi kätte. Peale mängu olin ma täiesti emotsioonitu. Viimased kolm geimi olin hästi rahulik ja keskendusin peamiselt ainult vastuvõtule. Punktiseisu ma ei vaadanud meelega, sest pingelises olukorras oleksin kindlasti mõne lollaka vea teinud suurest närveerimisest. Ja kokkuvõttes, ega mul midagi kahetseda ka pole, sest see oli vast mu hooaja kõige stabiilsem mäng: hea vastuvõtt, üks serviviga, mitte ühtegi rünnakuviga. Sain kiita nii oma armsalt tiimilt, kui ka kõikidelt trenksidelt. Kõige rõõmsam olen muidugi oma vastuvõtu üle. Mitte niivõrd selle protsendi üle, vaid et olin endas kindel ning olin nõus võtma rohkem vastutust. Jessica sai ka väga tublilt liberona hakkama, loodetavasti mängime selle hooaja niimoodi lõpuni, sest teda usaldan kaitses rohkem kui Iidat.
Peale mängu käisime söömas. Meile olid tellitud mingid suured peekoniburgerid. Sportlaste toit, ma ütlen. Tagasi koju pidime minema rongiga, aga kuna aega oli mitu tundi, siis lihtsalt istusime seal restoranis, rääkisime juttu, tegime pilte, käisime poes. Kuna mängu kogupikkus oli peaaegu 3tundi, siis ma olin õhtuks ikka omadega nii läbi. Jube mõnus oli lõpuks voodis olla ja tuttu jääda :)
MÄNG: http://areena.yle.fi/1-3134911#autoplay=true
Comments
Post a Comment