TRENN (1h)
Kerge hommikune trenn. Mõned mängud soojenduseks. Kaotasime. Aigoriga visked-löögid-söödud. Kergete pallide vastuvõtt, liberod mõlemal pool ühe peal, nurgad viie peal. Ma võtsin ka korra vastu. Enam-vähem, aga võiks parem. Siis kiire kaitse-tõste harjutus. Teemu või Aigor löövad kahe pealt jala maas kõvad löögid (hanitused) viie peale ja siis ühe pealt tuleb mängijja ning tõstab nelja peale. Mulle meeldib tugevate löökide mängimine ja õnneks tuli hästi välja ka. Lõppu servi ja vastuvõttu. Serv oli päris okei isegi. Üritan täna samas vaimus jätkata :)
Nägin Salo treenerit ja mänedžeri ka. Trenks küsis soome keeles, et kuidas läheb. Ma muud ei oska ju öelda kui "Hyva" :D
Pärast trenni hotelli pessu ja miiting. Salol ei mängi põhiside ja üks noor nurk, kes on haige. Niiet pole midagi võimatut, aga peame rangelt oma mänguplaanist kinni pidama ja pingutama. Pärast rääkis veel Teemu minuga eraldi, et tundub nagu ma ei naudiks mängu niipalju kui peaksin. Ütlesingi, et ma alati perfektsust taga ajanud ja iga viga, mis teen, ajab mu endast välja. Eriti siis, kui keegi tiimikaaslastest veel midagi möliseb. Ütleski, et võrkpallis teevadki kõik vigu ja, et ma tegelikult ju mängin hästi, et ma ei tohiks põdeda niipalju ja rohkem nautima mängu. Ütlesin talle, et tean-tean seda kõike, aga pole nii lihtne muuta :) Mu viimane lause oli, et noh, Salo ei tahtnud mind, et eks ma siis pean neile näitama, millest nad ilma jäid :D
Peale miitingut käisime söömas. LÕHEEE. Nämma. Nüüd magasime hotellis tunnikese ja vaikselt sätime mängule. Mäng kell viis!
WoVo - LP Viesti 0:3 (1h 15min)
Läksin mängule väikse närviga, sest ei teadnud, kas saan nii tugeva vastase vastu hakkama sama hästi nagu teiste tiimidega. Soojendus ei tulnud ka eriti hästi välja, sest tõsted olid nii pikad. Servid lendasid ka auti. Rahvast ei olnud väga palju vaatamas, võib-olla isadepäeva tõttu. Esimene geim oli põhimõtteliselt katastroof. Vähemalt pool meie tiimi värises nagu haavaleheke. Servivead, võrgus olekud, lohakalt kaitsepallide mängimine (või mitte üldse mängimine). Ma olin lihtsalt niiii vihane, aga samas ei osanud midagi teha ka. Aukartus vastase vastu oli nii suur, et enda mäng ununes kohati täitsa ära. Olime vahepeal lausa 6 punktiga taga, aga õnneks suutsime natukene kokku võtta ja lõppseis ikkagi viisakas 19:25. Teine geim oli natukene parem, aga mitte siiski päris õige WoVo. Juhtisime pidevalt 2-3 punktiga, aga geimi lõpus jäime ikkagi hätta ja 22:25. Pikal vaheajal katsus Teemu meile selgeks teha, et meil pole mitte midagi kaotada; lähme lihtsalt naudime võrkpalli ning võitleme nii kuidas suudame. Enne kolmandat geimi ütlesin Heidile, et ta tõstaks mulle rohkem. Ma olin kohati täiesti maha jahtunud seal platsil, eriti tagaliiinis. Võib-olla ta üritas meie mängu rohkem laiali tõsta, sest usun, et Salo oli valmistunud rohkem minu blokeerimiseks, aga meie nurgad ei saanud väga hästi hakkama niiet teadsin, et pean enda peale mängu rohkem võtta. Ja see oli kusjuures esimene mäng terve hooaja peale, kus ma ei põdenud mitte midagi, sest terve võistkond niigi tegi seda. Kolmas geim oli kuni seisuni 18:10 hiilgav. Meil toimis ilusti nii serv, blokk kui ka tempside rünnak. Heidi usaldas mind rohkem ning sain hakkama päris kenasti nii ees- kui ka tagaliinis. Aga siis võttis vastane ennast kokku ja tuli ja tuli ja tuli. Teemu võttis aja, aga sellest polnud mingit tolku. Vastuvõtt oli vähemalt pooltel servidel võrgust kaugel ja keegi ei saanud palli maha. Sain paar idekat tõstet tahaliini ja lõin kõvasti piiri, aga Salo libero mängis need üles. Ka tempside vahetus ei aidanud. Järgmine seis oli juba 21:20 Salole. Teemu võttis veel ühe aja ja ütles Heidile, et ta mulle tõstaks. Sain löödud ka õnneks, aga viimased punktid võttis ikkagi Salo ning 3:0 kaotus oli tõsiasi. Sain parima mängija auhinna ka, aga see mu pettumust väga ei vähendanud. Teemu ei ole kunagi nii kuri ja pettunud olnud, aga samas saan temast täiesti aru. Ta ütles Heidile ja Jossule, et te olete vanemad mängijad ning peaksite aitama tiimil rasketest seisudest üle saada. Iida ei saanud elementaarseid diagonaallööke kätte. Midagi soome keeles rääkis ka veel. Ega ta palju öelda miskit ei osanud, ega tema ka meid päris mängima sundida ei saa. Ikka igaühe enda peas see kinni.
Marguse ja Merlega rääkisin ka natuke aega juttu. Nii tore oli neid näha ja superhäid Eesti õunu tõid ka:) Palju aega ei olnud, sest pidin täna ka pressikale minema. Need mehed olid kindlad seal, et mul jube hea soome keel, aga ma ikkagi suutsin neile selgeks teha, et ma ei puhu soome keelt. Küsiti, et mis arvan mängust ja mida arvan enda mängust. Rääkisin pmst sama asja, et kartsime liialt ning lubamatu 8punktilisest eduseisust kaotada. Viimane lause oli, et "üksi kommentti Suomeksi" vms ja siis ma mõtlesin, et no johhaidii, "KIITOS". Kõik naersid õnneks :D Isegi Teemu natukene :) Aa ja, Salo treener patsustas ka enne pressikat õlale, mis tekitas sellise hea tunde, et olen vist midagi õigesti teinud :)
Bussis oli ka lühike koosolek, kus õhkkond oli juba väga rahulik ning lihtsalt rääkisimegi, et miks ja kuidas. Mida edaspidi paremini teha jne. Käisime söömas ka, kõht oli vaaakumis ning siis mingi 10 h bussisõitu. Tuttu sain oma voodisse 6:57 :)
Kerge hommikune trenn. Mõned mängud soojenduseks. Kaotasime. Aigoriga visked-löögid-söödud. Kergete pallide vastuvõtt, liberod mõlemal pool ühe peal, nurgad viie peal. Ma võtsin ka korra vastu. Enam-vähem, aga võiks parem. Siis kiire kaitse-tõste harjutus. Teemu või Aigor löövad kahe pealt jala maas kõvad löögid (hanitused) viie peale ja siis ühe pealt tuleb mängijja ning tõstab nelja peale. Mulle meeldib tugevate löökide mängimine ja õnneks tuli hästi välja ka. Lõppu servi ja vastuvõttu. Serv oli päris okei isegi. Üritan täna samas vaimus jätkata :)
Nägin Salo treenerit ja mänedžeri ka. Trenks küsis soome keeles, et kuidas läheb. Ma muud ei oska ju öelda kui "Hyva" :D
Pärast trenni hotelli pessu ja miiting. Salol ei mängi põhiside ja üks noor nurk, kes on haige. Niiet pole midagi võimatut, aga peame rangelt oma mänguplaanist kinni pidama ja pingutama. Pärast rääkis veel Teemu minuga eraldi, et tundub nagu ma ei naudiks mängu niipalju kui peaksin. Ütlesingi, et ma alati perfektsust taga ajanud ja iga viga, mis teen, ajab mu endast välja. Eriti siis, kui keegi tiimikaaslastest veel midagi möliseb. Ütleski, et võrkpallis teevadki kõik vigu ja, et ma tegelikult ju mängin hästi, et ma ei tohiks põdeda niipalju ja rohkem nautima mängu. Ütlesin talle, et tean-tean seda kõike, aga pole nii lihtne muuta :) Mu viimane lause oli, et noh, Salo ei tahtnud mind, et eks ma siis pean neile näitama, millest nad ilma jäid :D
Peale miitingut käisime söömas. LÕHEEE. Nämma. Nüüd magasime hotellis tunnikese ja vaikselt sätime mängule. Mäng kell viis!
WoVo - LP Viesti 0:3 (1h 15min)
Läksin mängule väikse närviga, sest ei teadnud, kas saan nii tugeva vastase vastu hakkama sama hästi nagu teiste tiimidega. Soojendus ei tulnud ka eriti hästi välja, sest tõsted olid nii pikad. Servid lendasid ka auti. Rahvast ei olnud väga palju vaatamas, võib-olla isadepäeva tõttu. Esimene geim oli põhimõtteliselt katastroof. Vähemalt pool meie tiimi värises nagu haavaleheke. Servivead, võrgus olekud, lohakalt kaitsepallide mängimine (või mitte üldse mängimine). Ma olin lihtsalt niiii vihane, aga samas ei osanud midagi teha ka. Aukartus vastase vastu oli nii suur, et enda mäng ununes kohati täitsa ära. Olime vahepeal lausa 6 punktiga taga, aga õnneks suutsime natukene kokku võtta ja lõppseis ikkagi viisakas 19:25. Teine geim oli natukene parem, aga mitte siiski päris õige WoVo. Juhtisime pidevalt 2-3 punktiga, aga geimi lõpus jäime ikkagi hätta ja 22:25. Pikal vaheajal katsus Teemu meile selgeks teha, et meil pole mitte midagi kaotada; lähme lihtsalt naudime võrkpalli ning võitleme nii kuidas suudame. Enne kolmandat geimi ütlesin Heidile, et ta tõstaks mulle rohkem. Ma olin kohati täiesti maha jahtunud seal platsil, eriti tagaliiinis. Võib-olla ta üritas meie mängu rohkem laiali tõsta, sest usun, et Salo oli valmistunud rohkem minu blokeerimiseks, aga meie nurgad ei saanud väga hästi hakkama niiet teadsin, et pean enda peale mängu rohkem võtta. Ja see oli kusjuures esimene mäng terve hooaja peale, kus ma ei põdenud mitte midagi, sest terve võistkond niigi tegi seda. Kolmas geim oli kuni seisuni 18:10 hiilgav. Meil toimis ilusti nii serv, blokk kui ka tempside rünnak. Heidi usaldas mind rohkem ning sain hakkama päris kenasti nii ees- kui ka tagaliinis. Aga siis võttis vastane ennast kokku ja tuli ja tuli ja tuli. Teemu võttis aja, aga sellest polnud mingit tolku. Vastuvõtt oli vähemalt pooltel servidel võrgust kaugel ja keegi ei saanud palli maha. Sain paar idekat tõstet tahaliini ja lõin kõvasti piiri, aga Salo libero mängis need üles. Ka tempside vahetus ei aidanud. Järgmine seis oli juba 21:20 Salole. Teemu võttis veel ühe aja ja ütles Heidile, et ta mulle tõstaks. Sain löödud ka õnneks, aga viimased punktid võttis ikkagi Salo ning 3:0 kaotus oli tõsiasi. Sain parima mängija auhinna ka, aga see mu pettumust väga ei vähendanud. Teemu ei ole kunagi nii kuri ja pettunud olnud, aga samas saan temast täiesti aru. Ta ütles Heidile ja Jossule, et te olete vanemad mängijad ning peaksite aitama tiimil rasketest seisudest üle saada. Iida ei saanud elementaarseid diagonaallööke kätte. Midagi soome keeles rääkis ka veel. Ega ta palju öelda miskit ei osanud, ega tema ka meid päris mängima sundida ei saa. Ikka igaühe enda peas see kinni.
Marguse ja Merlega rääkisin ka natuke aega juttu. Nii tore oli neid näha ja superhäid Eesti õunu tõid ka:) Palju aega ei olnud, sest pidin täna ka pressikale minema. Need mehed olid kindlad seal, et mul jube hea soome keel, aga ma ikkagi suutsin neile selgeks teha, et ma ei puhu soome keelt. Küsiti, et mis arvan mängust ja mida arvan enda mängust. Rääkisin pmst sama asja, et kartsime liialt ning lubamatu 8punktilisest eduseisust kaotada. Viimane lause oli, et "üksi kommentti Suomeksi" vms ja siis ma mõtlesin, et no johhaidii, "KIITOS". Kõik naersid õnneks :D Isegi Teemu natukene :) Aa ja, Salo treener patsustas ka enne pressikat õlale, mis tekitas sellise hea tunde, et olen vist midagi õigesti teinud :)
Bussis oli ka lühike koosolek, kus õhkkond oli juba väga rahulik ning lihtsalt rääkisimegi, et miks ja kuidas. Mida edaspidi paremini teha jne. Käisime söömas ka, kõht oli vaaakumis ning siis mingi 10 h bussisõitu. Tuttu sain oma voodisse 6:57 :)
Comments
Post a Comment