Hommikul iseseisev äratus, käisime Nelliga jalutamas ja jooksmas pool tunnikest. Krt, nii külm oli, aga samas joosta ikka mõnus. Asjad kokku ja Feenixisse lõunasöögile kogu tiimiga ning peale seda 4h sõitu Raahesse. Meil toimub karikamäng nn. Orivesi ja Rovaniemi vahepeal, sest muidu oleks liiga pikad sõidud mõlemal. Kui selle mängu võidame, siis Soome karika Final Fouris. Natukene tudusin ja vaatasin seriaali, Nelli tegi mulle patsi ka.
Live-score: http://lml-web.azurewebsites.net/LiveScore.aspx?ID=6
Enne mängu oli veel väike liigutamine õues. Võimlesime, jooksime ja siis mängisime võistkondades trips-traps-trulli. Meie tiim kaotas 2:1.
WoVo - OrPo 2:3
Enne tänast mängu ei olnud üldse hea tunne. Ma ei tea isegi miks. Võib-olla seepärast, et olime neile juba korra kaotanud ja tegelt teadsin, et see ei tähenda midagi, aga päris õiget tunnet ma enne mängu ei saanudki. Soojendus läks enam-vähem okeilt ja alustasin taaskord põhidiagona. Õnneks halb tunne kadus kohe platsile minnes. Olin hästi rahulik ja ei põdenud üldse, et mis saama hakkab. Lihtsalt mängisin oma mängu. Essa geimi kaotasime napikalt, millest oli tegelikult väga kahju. Teises olime pikalt ees ja lihtsalt tegin kõik võimaliku, et ei korduks eelmise mängu stsenaarium, kus 6-7punktine liidriroll kaob minutitega viigiks või isegi kaotusseisuks. Usun, et see mõte käis läbi vast, et kõigi mängijate peast nii, et suutsime eduseisu lõpuni hoida ja Orivesilt esimese geimivõidu võtta. Kolmandat geimi ma väga ei mäletagi. Neljandas oli tunda väsimust ja natukene lootust, et ehk vastane kingib meile mänguvõidu. Me ei pingutanud ega mänginud nii, nagu oskame. Tundsin, et võiksin oma panust suurendada nii, et geimi teises pooles ütlesin Heidile, et tõsta siia, mul energiat üle. Väga häid tõsteid ei tulnud, sest vastuvõtt või kaitsemäng polnud täpne. Neljanda lõpus jäime juba kaotusseisu. Lõpus veel võitlesime, aga vastasel oli kamaluga rohkem kogemusi ja natukene ka õnne. Keegi tegelikult ei tahtnud seda viiendat geimi, aga paramatus. Alustasime punkt-punktis, aga siis vastaste diago pani oma tahtmis maksma ning tuli paaripunktine vahe. Seejärel tegime ise paar rünnakuviga ning 3-4punktine kaotusseis oli tõsiasi. Lõpus üritasime järgi tulla, aga ei suutnud nende diagot pidurdada niiet 11:15 ja mäng 2:3. Mind võeti geimi keskel välja, Nelli sisse. Võib-olla oligi hea, sest jumal teab, kuidas oleksin nii pingelises olukorras käitunud. Üritasin häälekalt platsi kõrvalt tüdrukutele meelde tuletada, et nad võitleks ning ei annaks alla enne, kui lõpuvile on kõlanud. On ju ennegi lootusetust seisust geime võidetud. Vastastel ei olnud sama diagonaal, kes eelmine kord, vaid Keeniast pärit diagonaal Mercy Moim. Ta oli meie liberoga varem kooos mänginud, kes kinnitas, et ta mängib väga hästi. Iida ei eksinud. Tõesti lõi kõrgelt ning jõuliselt, vahepeal olime täitsa hädas temaga ja hoidisme hinge kinni alati kui ta ründas. Lõpus saigi enamus tõsteid tema. Enda mänguga jäin enam-vähem rahule. Ainult serv ja tagantliinist rünnak olid kehvad. Blokki ma tegelikult ei saanud, aga mul pole miskit selle vastu, et statistik selle mulle kirja pani :) Mu üllatuseks, valiti mind ikkagi meie tiimi parimaks. Peale mängu läksime pitsat sööma, mis parandasid tuju oluliselt, sest need olid niiiii suured ja head. Õige sportlaste toit, eksole:D Käisime korra poest ka läbi ja siis koduteele. Lühike koosolek oli ka bussis, aga õnnneks mitte väga tumedates toonides. Võistkond arvas ka, et natukene olime neljandas geimis väsinud ja lootsime vastase peale liialt, kohati (vastuvõtul eriti) pall kahe vahel ja pole korraliku suhtlust. Muutsime üsna tihti taktikat, et kes võtab hanid, kuidas blokime jms ja see tekitas mõningat segadust. Nt mina ja side pidime võtma absoluutselt kõik kolme meetri sisse tulevad hanitused, mis mu jaoks väga arusaamatu, sest eluaeg olen mänginud nii, et vähemalt keskelt ja nelja pealt hanitused libero vastutusel. Aga see selleks, küll ära harjub. Homme vaba päev ja kolmapäeval juba järgmine raske mäng HPK vastu kodus.
STATISTIKA:
Live-score: http://lml-web.azurewebsites.net/LiveScore.aspx?ID=6
Enne mängu oli veel väike liigutamine õues. Võimlesime, jooksime ja siis mängisime võistkondades trips-traps-trulli. Meie tiim kaotas 2:1.
WoVo - OrPo 2:3
Enne tänast mängu ei olnud üldse hea tunne. Ma ei tea isegi miks. Võib-olla seepärast, et olime neile juba korra kaotanud ja tegelt teadsin, et see ei tähenda midagi, aga päris õiget tunnet ma enne mängu ei saanudki. Soojendus läks enam-vähem okeilt ja alustasin taaskord põhidiagona. Õnneks halb tunne kadus kohe platsile minnes. Olin hästi rahulik ja ei põdenud üldse, et mis saama hakkab. Lihtsalt mängisin oma mängu. Essa geimi kaotasime napikalt, millest oli tegelikult väga kahju. Teises olime pikalt ees ja lihtsalt tegin kõik võimaliku, et ei korduks eelmise mängu stsenaarium, kus 6-7punktine liidriroll kaob minutitega viigiks või isegi kaotusseisuks. Usun, et see mõte käis läbi vast, et kõigi mängijate peast nii, et suutsime eduseisu lõpuni hoida ja Orivesilt esimese geimivõidu võtta. Kolmandat geimi ma väga ei mäletagi. Neljandas oli tunda väsimust ja natukene lootust, et ehk vastane kingib meile mänguvõidu. Me ei pingutanud ega mänginud nii, nagu oskame. Tundsin, et võiksin oma panust suurendada nii, et geimi teises pooles ütlesin Heidile, et tõsta siia, mul energiat üle. Väga häid tõsteid ei tulnud, sest vastuvõtt või kaitsemäng polnud täpne. Neljanda lõpus jäime juba kaotusseisu. Lõpus veel võitlesime, aga vastasel oli kamaluga rohkem kogemusi ja natukene ka õnne. Keegi tegelikult ei tahtnud seda viiendat geimi, aga paramatus. Alustasime punkt-punktis, aga siis vastaste diago pani oma tahtmis maksma ning tuli paaripunktine vahe. Seejärel tegime ise paar rünnakuviga ning 3-4punktine kaotusseis oli tõsiasi. Lõpus üritasime järgi tulla, aga ei suutnud nende diagot pidurdada niiet 11:15 ja mäng 2:3. Mind võeti geimi keskel välja, Nelli sisse. Võib-olla oligi hea, sest jumal teab, kuidas oleksin nii pingelises olukorras käitunud. Üritasin häälekalt platsi kõrvalt tüdrukutele meelde tuletada, et nad võitleks ning ei annaks alla enne, kui lõpuvile on kõlanud. On ju ennegi lootusetust seisust geime võidetud. Vastastel ei olnud sama diagonaal, kes eelmine kord, vaid Keeniast pärit diagonaal Mercy Moim. Ta oli meie liberoga varem kooos mänginud, kes kinnitas, et ta mängib väga hästi. Iida ei eksinud. Tõesti lõi kõrgelt ning jõuliselt, vahepeal olime täitsa hädas temaga ja hoidisme hinge kinni alati kui ta ründas. Lõpus saigi enamus tõsteid tema. Enda mänguga jäin enam-vähem rahule. Ainult serv ja tagantliinist rünnak olid kehvad. Blokki ma tegelikult ei saanud, aga mul pole miskit selle vastu, et statistik selle mulle kirja pani :) Mu üllatuseks, valiti mind ikkagi meie tiimi parimaks. Peale mängu läksime pitsat sööma, mis parandasid tuju oluliselt, sest need olid niiiii suured ja head. Õige sportlaste toit, eksole:D Käisime korra poest ka läbi ja siis koduteele. Lühike koosolek oli ka bussis, aga õnnneks mitte väga tumedates toonides. Võistkond arvas ka, et natukene olime neljandas geimis väsinud ja lootsime vastase peale liialt, kohati (vastuvõtul eriti) pall kahe vahel ja pole korraliku suhtlust. Muutsime üsna tihti taktikat, et kes võtab hanid, kuidas blokime jms ja see tekitas mõningat segadust. Nt mina ja side pidime võtma absoluutselt kõik kolme meetri sisse tulevad hanitused, mis mu jaoks väga arusaamatu, sest eluaeg olen mänginud nii, et vähemalt keskelt ja nelja pealt hanitused libero vastutusel. Aga see selleks, küll ära harjub. Homme vaba päev ja kolmapäeval juba järgmine raske mäng HPK vastu kodus.
STATISTIKA:
Comments
Post a Comment